Jõulud
loodan, et teil kõigil olid ilusad lumised jõulud! Kuna U.S. põhja poolseid alasid (no ega meiegi siin lõunas väga puutumata jäänud) tabas suur lumetorm, siis minu suurepärane reis ja järgnev 2 nädalane retk läbi U.S.-i jäi ära :(.

sellegipoolest veetsin toredad jõulud Mitchelli perega :)

Mission ruins

 

vabandan kõigi ees, kellele lubasin toredaid lumiseid pilte lumelautamisest Durangos, sest neid lihtsalt pole. sattusime tookord lumetormi kätte ning tagatippu jäime lumme kinni nagu kunagi Oskariga Ahunapalus käies, ainult et see kord oli meil suur 4-veoline.

muidu olen elus ja terve, küll enne jõule kimbutas külmetus, aga nüüd jälle kõik korras :)

20 päeva hiljem...
saabus lõpuks mu postkasti postkaart Karinilt. Aitäh!
(ja kuupäeva, millal see U.S.'i jõudis, polnud peal) 

Cabezon peak ("big head")...
et kõik ilusasti ära rääkida, pean alustama sellest, et sain eelmisel nädalal tuttavaks ühe toreda geoloogiga, kes jutustas huvitavatest kohtadest New Mexicos. Tähelepanu vääris teema Ghost Town, mis eesti keelde tõlgitult peaks tähendama kummituste linna. Need lood olid nii huvitavad, et tekkis tahtmine mõnda neist ise ka näha. Mõeldud-tehtud. 

Nii seadsimegi pühapäeval suuna kirdesse, otsima linna Cabezon. Kuna kõi tundus nii huvitav, siis küsimus, et kus täpsemalt see mahajäetud linnake asub või kuidas sinn saada, ununes täiesti.  Egas midagi, tuleb sõita ja vaadata ning kohalikelt küsida (ja edaspidiseks teadmiseks, et kui jõuate linnakesse Cuba, siis olete liiga kaugele sõitnud).

Kuna Cabezon (rajatud ca 1870) asub samanimelise vulkaani jalamil, siis kõige lihtsam on võtta suund vulkaanile ja mitte teelt kõrvale kalduda (enamik maad kuulub eraomanikele, kes nalja ei mõista). Linn ise koosneb ca 10+ majast, kuhu kuulavad ka kirik, kõrts, postkontor jne. 1940-tel aastatel küla hüljati ja praeguseni seisavad kõik hooned tühjalt ja lagunevad. 

Kahjuks me linna sisse ei pääsenudki ja vulkaani otsa ei jõudnud, vaid pidime leppima kaugusest imetlemisega. Aga nii lihtsalt me alla ei anna - järgmine kord uuesti!

  

Vanaema soovile vastu tulles...
panen mõned Hortoni tehtud pildid üles, kus mina ka peal olen 

(näen ikka samasugune välja, vb mõned lisakilod on, aga  kes neid kilosid  siin burksimaal ikka lugeda jõuab ;D) 

viimasel pildil meie reisiseltskond: Agnes, Ann, mina, Shawn ja prof. Horton Newsom

Oh Jõuluaeg, oh Jõuluaeg...
tundub, et see aasta tulevad Jõulud teisiti!

Erinevalt Eestist, on siia saabunud külmad ilmad ja täna instasse tulles, näitas karaadiklaas 11 pügalat alla nulli (täpsemalt küll 12 F). Kui eile päeval oli näha veel õhkõrna lumekirmet, siis õhtuks oli see kõik kadunud (mägedes küll lund jagub ja suusamäed on avatud). 

Samas on täheldada järjekordset pühade eelset sagimist, sest Tänupühadest liigutakse sujuvalt edasi Jõuluaega. Toimuvad igasugused jõululaadad ja -laulmised. Ele oli Nob Hill'is terve peatänav suletud: poed olid avatud, tänava ääres müüdi erinevaid asju, Jõuluvanad jalutasid ringi, lauldi laule, jaoodi sooja teed (neil vist hõõgveini ei olegi?!) ja vaadati tuledemängu. Terve peatänav oli ääristatud põlevate laternatega - ilus oli! Ja külm, nii et mina ei jõudnud seda kõike läbi jalutada ning pöörasin poole tn peal tagasi ja lippasin koju sooja (vürtsikat) tomatisuppi sööma.


Sellegi poolest oli mõnus ja jõulutunne hakkab vaikselt hinge pugema :)

Edit: vaadeldes inimesi, kes mulle nüüdseks -2 kraadiga tänaval vastu jalutavad, on üldjuhul:
1.) paksult sallide-mütside-kinnastega sissemähitud
2.) lühikeste varrukatega/pükstega/plätudega (brrrr...)
3.) vastavalt ilmale normaalselt riides 

saa siis neist aru!?! 

uskuge või mitte, aga siin sajab lund!

ThanksGiving...
arvatavasti saab tänupühadest ja sellest suurest söömaajast lugeda igast U.S. oleva eestlase blogist... 
TG on suur püha, mida tähistatakse siin igal aastal novembri viimasel neljapäeval, mil üldjuhul terve 
perekond kokku saab. 
Mina veetsin oma esimesed tänupühad prk. Newsomite juures (vt. 1. pilt - Emily jäi kahjuks pildidlt välja). 
Ja vaadates kõrvalseisja pilguga, siis hiiglama suure kalkuni tükeldamine ei tundu teps mitte lihtne töö olevat :)

 

Tänupühade eel...
suur pühade lõuna-/õhtusöök algab siin tavaliselt kella 3-st päeval (et jõuaks õhtu jooksul ikka võimalikult palju süüa :P).
Seoses süllekukkunud pühadega ja mitme vaba päevaga, ei oska kohe esimesel vabal hommikul midagi peale hakkata... nii me siis passisime Izzy ja Mitchelliga tagaaias ning lõime aega surnuks. Kuna lubasin, et teen rohkesti pilte, siis tundus see täiesti sobilik aeg käeharjutamiseks ning järjekordseks fotosessiooniks.  Samuti leidsin garaažis tuhnides tooli, mis peale mõningast töötlust laimiroheliseks sai värvitud.

pühendusega ...